Keha mäletab rohkem kui me ette kujutada suudame, keha mäletab ka oma eelkäijate muret ja valu. Nii on igas kehas peidus kõik maailma lood. Meie keha kannab endas meie vanemate ja vanavanemate lugusid, nende eelkäijate ja eel-eelkäijate lugusid. Aga kui sügavale on võimalik oma keha mälestustes minna?

Inimene on oma ettekujutuse ori. See on pikk ja keeruline tee leidmaks sellest väljapääsu ja eeldab head mälu.

Kuldlõikelises ideaalmaailmas, otsekui Th. Moruse päikeselinnas, toimetavad antiikjumalate sarnased olevused – atleedid. Kogu ühiskond koosneb noortest, tervetest ja tugevatest. Isegi nende liikumine on väljapeetult graatsiline, kohati isegi koreograafiline. Siin ei ole kohta vanadele, väetitele ja hälvikutele. See on allegooria utoopiamaailmast, kus raske füüsiline töö on asendunud raske füüsilise treeninguga, mis külgneva lisaväärtusena toodab täiuslikku ilu, selle kõikvõimalikus materiaalses väljenduses.

Ühel täiesti tavalisel soojal suveõhtul kogunevad täiesti tavalise kortermaja elanikud aeda. Küsitavate motiividega elanik kasutab situatsiooni ära ja lõpplahendus on üsna etteaimatav.

Ma kohtusin sõpradega, nägin tuld, tundsin, jalutasin, kohtusin, haarasin relva ja tulistasin suvel.